Aasta vabatahtliku merepäästeühingu aunimetusega tunnustati Saaremaa Vabatahtlikku Merepääste Seltsi, kes on oluliselt panustanud ennetustegevustesse kogukonnas ning ellu viinud mitmeid edukaid projekte, sealhulgas algklassidele mõeldud mereohutuse tundi „Lapsed turvaliselt merele“ ning suurõppusi „Sügistorm“. Kokku reageeris selts möödunud aastal 16le sündmusele.
Foto: Annika Haas
Delfi artikli täistekst on leitav:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/delfi-fotod-siseminister-tunnustas-kogukonna-turvalisusesse-panustanud-vabatahtlike-ruhmi-ja-nende-toetajaid?id=77390114

Alustati teooriaga parvlaeval Abro ning seejärel harjutati Roomassaare sadama jäises vees. Üritus lõpetati Rüütli spaas.

Tarkusi käisid jagamas Pärnu lahe merepääste seltsi koolitajad Eimar Täht ja Norman Vaher. Teine osa viidi läbi Rüütli spaas vastupidamistreeninguga.

SVMS Kuressaare allüksuse juht Kaupo Heinlaid ütles, et lisaks jäältpääste ABC kordamisele mängiti läbi nii kannatanu veest välja toomine jäälaua kui ka päästerõngaga.
“Tuleb loov olla, sest alati ei ole lauda võtta. Ka päästerõngaga on võimalik päris palju ära teha,” selgitas ta, lisades, et mõlemale abivahendile seotakse sellises olukorras kannatanu selili kinni.

Samuti tugevdati päästjate vaimset poolt: ühe harjutuse puhul tõmmati päästjaid kahe augu vahelt jää alt läbi.

“Kuigi tegime seda ohutult, andis see siiski ettekujutuse, mida taolises olukorras tunned ja tegema peaksid. Tuleb meeles pidada, et püüa ikka tuldud teed mööda pinnale saada, mitte ära hakka uut kohta otsima,” rõhutas Heinlaid.

Ta lisas, et seekordne harjutamine tuli väga kasuks, sest jää oli eriti libe ja tuul tugev.

Oludega tuleb arvestada

Pärnu lahe merepääste seltsi koolitaja ja Lääne-Eesti päästekeskuse pommirühma demineerija Eimar Täht selgitas, et jää alt läbi käimine ja paljaste kätega vees olek andis päästjatele aimu, mis tunne vees tegelikult on. Tavaliselt on seljas ka vatijope, mis märjaks saades koos saabastega inimest aina rohkem vee alla kisuvad.

Jää peale minnes soovitas koolitaja alati mõelda, kas olud on ikka sobivad ja jää peab. Kaasa võiks võtta kotiga kuivad riided - kui need on seljakotis kilekotti pakitud, täidavad need ka päästevesti ülesannet.

Lisaks pani ta inimestele südamele, et ka jäänaaskel tuleks ühes võtta, et end välja sikutada.

Täht selgitas, et koolitajad käivad tihtilugu end ka välismaal täiendamas ja oma teadmisi vahetusprogrammidega jagamas. Viimati osales ta väliskoolitusel mullu Šotimaal, enne seda on ta käinud Islandil, Inglismaal ja Soomes.

Suurte kogemustega Täht lisas, et inimesed on hooletud igal pool. Maailma Tervisekaitse Organisatsiooni WHO andmetel juhtub 80% õnnetustest inimese oma hooletusest. Näiteks on turvavestid enamjaolt paadis, kuid paati minemine võib ka ohtlik olla.

“Kui aluse ja kai vahele kukud, ei pääse välja ja võibolla saad kukkudes haiget ka,” tõi Täht välja olukordi, kus uputakse veel enne merele saamist.

SVMS-i eestvedaja Maidu Lempu kinnitas, et vabatahtlikud merepäästjad on ka väljaspool hooaega valmis reageerima.

Kaudselt võib seda olukorda siiski abi osutamise sündmuseks nimetada ja saanud maavalitsuselt palve, vaadati üle oma varustus ja koostati neljaliikmeline meeskond.

Muhulased tegid eelluure ise ära

“Arvestades, mida on vaja teha, valisime mehed ning ilmastikuolude ja jääsupi tõttu, mis meres liikus, kasutasime Ruhnu allüksuse paati,” selgitas Lempu.

Algselt oli maavalitsusel palve transportida Kesselaiule abiline, sest praegused olud ei lase igal alusel saarele pääseda, kuna sadamad on jääs. Muhu vallavanema Raido Liitmäega arutati läbi, kust on üldse võimalik paati vette lasta.

“Nad tegid eelluure ära ja leidsid Kuivastu juures ühe vana lautrikoha, kust paat vette lasti,” sõnas merepäästja.

Kesselaiule läheneti lõunast ning silduti randa, mitte sadamasse. Saarele lähenedes seisati alust säästes mootor ning üks meeskonna liikmetest pukseeris paadi oma kondimootori abil kaldale.Lempu tõdes, et kuigi sel nädalavahetusel õnnestus saarele appi minna, siis tegelikult ei ole SVMS-i varustus piisav – vaja oleks hõljukit, millega saab liigelda igas olukorras.

Heinapallid loomadele ette

Teisalt oli abi sellest, et kõik maakonna alused olid Kuressaarde talvekorterisse toodud. “Kui alus oleks Ruhnus olnud, poleks me saanud reageerida,” oli ta kindel.

Laupäevase käiguga viidi Kesselaiu saarevahile Elsa Vatterile, tema kassidele-koertele süüa ja aidati kohapeal loomadele heinapallid ette viia. Sellega jäi Vatter väga rahule, sest ta pole oma sõnul juba kolm kuud saarelt välja saanud.

“Jäin väga rahule. Tegid mul ilusti ära töö, mis vaja oli,” ütles naine rõõmsalt.

Pamela Talzi

Laupäeval korraldati Rüütli spaas klientidele teabe- ja ohutuspäev. Saaremaa vabatahtlike merepäästjate esindaja Maidu Lempu kinnitas, et spaahotellidega saadi kokkuleppele, et vabatahtlikud merepäästjad saavad kasutada Rüütli spaad veeharjutusteks ning vastutasuks korraldavad päästjad veekeskuse klientidele teabe- ja ohutuspäevi.

Merepääste seltsi tehniline assistent Annely Enke ütles, et õpetusi käisid jagamas peale tema veel kolm seltsi tegevliiget ja natuke abistasid ka paar uut liiget. Järgmine õppepäev peaks aset leidma veel selle kuu lõpul.

Osalejaid oli esimese korra kohta Enke hinnangul piisavalt - paarkümmend inimest. Koos käidi läbi põhitõed ja prooviti, mismoodi on päästevestiga vette hüpata. “Tuli välja, et inimesed ei tea, et päästevesti selga pannes tuleb nöör läbi luku rõnga panna, et lukk lahti ei läheks,” nentis ta.

Pühapäeval kasutasid vabatahtlikud aga Kuressaare jahisadamas ära möödunud nädala külma ilma ja tekkinud jääd. “Oli hea võimalus harjutada ning tegevusi meelde tuletada, sest mullu oli jää poolest kehv aasta,” tõdes Enke.

Päästa pole lihtne
“Inimesed tulid uudistama ja et nad seal niisama ei mõtleks, mida need imelikud sealt jääaugust otsivad, selgitasin neile, mida tehakse ja miks ning millised on ohud jääl,” seletas Enke agaralt.

Veebruaris toimub Saaremaa Vabatahtliku Merepääste Seltsi (SVMS) liikmetele suurem jäältpäästekoolitus, kus professionaalsed koolitajad tulevad oma tarkusi jagama. “Nagu meditsiiniski, on tähtis, et kui sa ei harjuta, kipub kõik peast minema,” tõdes Enke.

SVMS Kuressaare allüksuse juht Kaupo Heinlaid rõhutas, et kui keegi peaks minema abivajajat päästma, tuleb jälgida, et ise väga jää servale ei läheks. “Pigem kasutada mingit abivahendit, et seda eemalt ulatada või visata - meie kasutasime viskeliini,” ütles ta.

“Inimese väljatõmbamine libedal jääl polegi nii lihtne, eriti, kui ta on juba natuke külmunud ja ise väga kaasa ei aita,” teadis ta lisada.

Pamela Talzi

“Need Roundtable’i liikmed, kes tulid Kuressaarde talvepuhkust veetma, otsustasid ühendada meeldiva kasulikuga,” ütles Meie Maale Saaremaa Vabatahtliku Merepääste Seltsi esindaja, tunnustatud esimese astme merepäästja Annely Enke. “Infopäevast said lisaks pärnakatele osa ka hotelli külastajad ja kohalikud inimesed, kes olid tulnud lõõgastuma.”

Päästevest on A ja O

Spaas viidi läbi kolm veetöötuba, milles juhendati, kuidas tuua uppunu veest välja, mismoodi ohutult ja kiirelt end päästerõngasse saada, õpiti jääpangale ronima nii, et see ei puruneks, ning tutvustati ujuvraami kasutamist. Vabatahtlikud päästjad Kaupo Kongas ja Leonid Luptov näitasid, kuidas kiirelt päästevesti selga panna ja kasutada.

“See on Aja O,” ütles Enke, kelle sõnul oli huvi töötubade vastu suur. “Ka Saaremaa Merepääste Seltsil on uueks aastaks juba koostatud koolituskava,” lisas ta.

Praegu on seltsil liikmeid 66. Sel aastal läbis esimese astme koolituse 11 ja teise astme koolituse 13 liiget. Kokku on maakonnas tunnustatud merepäästjaid 53.

“Erilist tähelepanu pöörame ennetustegevusele. Sel aastal osales projektis “Lapsed turvaliselt merele” neli kooli. Uuel aastal tahame koostööd teha veel mitme teise kooliga, aasta alguses alustame projekti tutvustamisega,” sõnas Enke ning lisas, et kõik koolid, kellel on huvi projektiga ühineda, võivad endast ise märku anda. Koostöö seniste partnerite, Aste ja Salme põhikooli, SÜG-i ja Pihtla lasteaed-algkooliga jätkub ka tuleval aastal.

Enke rõõmustas, et selts on põhimõttelise kokkuleppe saavutatud Rüütli spaaga kus on uuel aastal kavas paar korda kuus korraldada infotund kogu maakonna rahvale pearõhuga mereohutus, esmaabi andmine ja hätta sattunute abistamine. Lisaks on seltsil tulevikus kavas korraldada praktilisi koolitusi kalameestele.

Sirli Tooming

Eile kell 18.33 anti politseile teada, et Saaremaal Vahase saare tipu lähistel on madalikule sõitnud jaht. Esialgsetel andmetel inimelud ohus ei olnud. Juhtumile reageerisid nii vabatahtlikud kui Kuressaare politseijaoskonna merepäästjad. Jaht aidati madalikult lahti ja alust saates liiguti turvaliselt sadamasse.

Link artikli täistekstile on siin

Naiskodukaitse Saaremaa ringkonna pühapäeval korraldatud konverentsi eesmärk oli tõsta teadlikkust vabatahtlikkusest. Üritusele olid oodatud lisaks naiskodukaitsjatele ka teised saarel tegutsevad vabatahtlikud.

Loe täispikka artiklit Saarte Häälest

8. augustil kolm aastat tagasi loodud Saaremaa vabatahtlik merepääste selts on lühikese ajaga saanud tuntuks kogu maakonnas. Liikmeid on igal aastal juurde tulnud ja alles hiljaaegu, eelmise nädala neljapäeval anti tunnistused kätte uutele vabatahtlikele merepäästjatele.

Esimesed merepäästejaamad asutati mereajaloolase Bruno Pao andmeil Vilsandil ja Sõrves juba 1859. aastal. Tsaari-Venemaal moodustati merepääs-teühing 1874. aastal. “Kui Vilsandi ja Sõrve päästejaamad olid kroonu omad, siis ühingusse kuulusid vabatahtlikud päästjad,” rääkis Pao.

19. sajandi lõpus asutati Saaremaal mitu uut päästejaama: Kollinga Uudepanga lahe ääres, Kuivastu Muhus, Orissaare, Soela (praeguse sadama asupaigas) ja Kuressaare.

Pole vaja tikutulega otsida

Saaremaa vabatahtliku merepääste seltsi juhatuse liige ja seltsi loomise peamisi initsiaatoreid Maidu Lempu  ütles, et vabatahtlikke merepäästjaid pole vaja tikutulega otsida.

Mehed ja ka naised on ise näidanud initsiatiivi, soovides seltsi tegevuses osaleda.

“Seltsi loomise mõte tekkis siis, kui sõber Tarmo Mägiga Sõrve sõites nägime merel abivajavat meeskonda. Ühel Saksamaa alusel oli kütus otsa saanud. Me saime neid aidata ja nii see seltsi tegemise mõte kinnistuski,” rääkis Lempu.

Kolm aastat tagasi panid Maidu Lempu ja Tarmo Mägi vabatahtlikule merepääste seltsile aluse. “Sakslaste siiras tänu liigutas. Mõistsime, kui tähtis on merehädalisi aidata,” rääkis ühingu juhatuse liige Lempu.

Seltsi liikme jaoks on esmatähtis ujumisoskus. Lempu sõnul peab igas päästjas peituma säde, mis kutsub inimesi aitama. “Me ei tee liikmete kutsumiseks erilist kampaaniat. Loomulikult võtame uusi liikmeid juurde. Aga inimene peab selleks ise soovi avaldama,” märkis Lempu.

Seltsi liikmed vajavad ka spetsiaalset nüüdisaegset varustust. Kasse või Bella paat päästjatele ei sobi. Varustus, alates paadist ja lõpetades spetsriietusega, on küllaltki kallis.

Praegu on seltsil liikmeid 45. Aktiivsemad üksused tegutsevad Kuressaares, Abruka saarel, Soelas, Lõmalas ja Sõrves. Väiksem üksus on Kungla sadamas. Esimese astme koolituse on läbinud 42 seltsi liiget. Kahel liikmel on seljataga teise astme koolitus.

“Ujumisoskuse all peetakse silmas, et päästja peab vees endaga hakkama saama. Kindlat normatiivi teatud distantsi läbimiseks pole kehtestatud. Vanusepiirangut ka ei ole. Esimese astme koolitusega pannakse proovile inimese füüsilised ja ka vaimsed võimed. Sooritused on üsnagi kurnavad,” selgitas Maidu Lempu.

Koolitusel on pearõhk mereohutusel, esmaabi andmisel, hätta sattunute abistamisel jne. Lempu sõnul on neid asju päris palju, mida päästjad peavad teadma ja teha oskama ka kõige keerulisemates ilmastikutingimustes, pimedas ja tormisel merel. Erilist tähelepanu pööratakse ennetustegevusele.

“Miks inimesed on seltsi astunud?” küsis Lempu. Ja vastas ise: “Nad ei tule siia midagi raha eest tegema. Neil on soov inimesi aidata. See paistab välja nende silmadest. Nad tegutsevad oma vabast tahtest. See jõud paneb neid liikuma. Positiivne energialaeng kandub inimeselt inimesele, nakatades iga seltsi liiget.”

Õnnetus ei hüüa tulles

Vanarahva tarkus ütleb, et õnnetus ei hüüa tulles. Merele minnes ei tea kunagi ette, mis juhtuda võib. Merepäästjad peavad olema valmis hädaohtu sattunud inimestele appi minema iga kell. “Meil on Kuressaares ja Kungla sadamas nõuetele vastavad alused. Ka Abru-kas ja Soelas on alused, mis võimaldavad päästjatel appi minna,” informeeris Lempu.

Kungla sadamas olev alus on rohkem rannikumere jaoks. Lempu sõnul käisid mehed sellega õppuste ajal merel, kui seal möllasid kahe meetri kõrgused lained.

“Paat tuli triiki vett täis, kuid sellega ei juhtunud midagi. Alus on uppumatu. Uusi aluseid on vaja Soelasse, Abrukale ja Sõrve,” selgitas seltsi juhatuse liige.

Praktiliselt saavad mere-päästjad appi rutata ükskõik millisesse paika, kuna paadid saab auto järelkärule panna ja vedada just sinna, kuhu vaja. Tõsi küll, sel juhul kulub abivajajani jõudmiseks rohkem aega. Hätta kedagi ei jäeta.

“Politsei- ja piirivalveametil ehk PPA-l on informatsioon meie võimekusest ja paiknemisest olemas. Vastavalt sellele ka tegutsetakse. Abivajajatest antakse teada ja kui me info kätte saame, on kohe vaja tegutseda,” selgitas Lempu.

Seltsi liikmeks on astunud ka kuus vaprat naist. Lempu hindab nende panust kõrgelt, öeldes, et õrnema soo esindajad tegutsevad meestega võrdselt.

Saarlastele on jagatud ka üleriigilist tunnustust. Sisetur-valisuse vabatahtlike toetamise eest 2015. aastal pälvis siseministrilt tunnustuse ka Maidu Lempu. “Iga tunnustus mõjub positiivselt. See näitab, et teeme õiget asja, mis läheb ka teistele korda, ent üksnes tunnustuse nimel me tööd ei tee,” mõtiskles Lempu.

Seltsi juhatuse liikmete tänusõnad kuuluvad kõigile, kes on vabatahtlikke mere-päästjaid ühel või teisel viisil toetanud.

“Kui saame toetajatelt raha, siis kaasame selle omafinantseeringuteks. Projektidest raha taotlemiseks on vaja 10-15 % omafinantseeringut. Samuti on meid toetanud riik. Ka omavalitsustelt oleme saanud positiivset tagasisidet. Eriti suur tänu Leisi vallavolikogule ja vallavalitsusele. Leisi inimesed on aru saanud, et ise tuleb ka panustada, mitte ainult oodata, et äkki keegi hea onu aitab,” rääkis Maidu Lempu.

Leisi valla mees, ettevõtja ja Soela üksuse vabatahtlik merepäästja Vallis Alliksoon ütles, et Soela mehed ühinesid seltsiga aasta tagasi. “Mehed on kõik hakkamist täis. Meil endal veel täielikku varustust ei ole. Väljaõpet teeme PPA varustusega. Loodetavasti saame uue aluse sellel aastal. Praegu saame kasutada seltsi liikmete isiklikke paate,” rääkis Alliksoon.

Soela mehed on aasta jooksul osalenud kõigil koolitustel. Alles paar nädalat tagasi õpetati päästjatele Soelas jää pealt päästmist. “Looduslikku jääd meres küll ei olnud, aga tehisjää ajas asja ära. Õppus läks korda,” märkis Vallis Alliksoon.

Kalamehed oma paate ei keela

Tänu seltsi tegevusele suureneb turvalisus igal pool mereäärsetes piirkondades ja samuti merel. Lempu arvates võiks seltsi liikmete arv tulevikus ulatuda kahesajani.

Koostöö sujub seltsil ka sadamate peremeestega. Päästjate inventari jaoks on mõneski sadamas vajalikud ruumid ja paatide tarvis kai ääres kohad. Kaluritega teevad päästjad samuti koostööd. Kalamehed ei keela oma paate päästeoperatsioonidel kasutada.

Samas nentis Lempu, et võimekuse näitajaks on ikkagi spetsiaalsed alused, millega saab merele minna iga ilmaga. “Päästjatel peab olema vastav varustus ja alus. Mehi ei saa merele saata, kui nad võivad ühel hetkel ise päästmist vajada,” toonitas merepäästja.

Kummaliseks otsuseks peavad merepäästjad seda, et paati istudes ei pea mereleminejad enam päästevesti selga panema. Uppumisohtu sattudes ei oska paanikas inimene paadis oleva päästevestiga ehk enam midagi teha.

Seltsi liikmeks saades on iga vabatahtlik merepäästja võtnud endale vastutuse ja kohustuse inimesi aidata ning ka jagada neile selgitusi meresõidu ohutusest ja üldse merega või laias laastus veekogudega seonduvast.

“Pakkudes välja päästevõimekust, peame selle ka tagama. Just viimastel aastatel on mereilm heitlikumaks läinud. Ilm võib merel muutuda minutitega. Sellega peab arvestama. Meri on ettearvamatu ja merd tuleb austada. Inimesi, kes merega igapäevaselt kokku ei puutu, tuleb koolitada. Nii et näoga mere poole ja merel olles näoga maa poole. Merelt maale avaneb ju oivaline vaade,” rõhutas Maidu Lempu.

Saaremaa vabatahtlik merepääste selts

Selts asutati 8. augustil 2013.

Asutajaliikmed olid Maidu Lempu ja Tarmo Mägi. Praegu on selts 45-liikmeline. Selle allüksused tegutsevad Soelas, Abrukal, Kungla sadamas ja Sõrves, Lõmalas ja Kuressaares.

Seltsi põhieesmärgid on merel hätta sattunud inimeste päästmine ja mereohutusalane ennetustöö.

Maanus Masing

Politsei- ja piirivalveameti Lääne prefektuuri korraldatud eilsele üritusele registreeris end 110 inimest. Lisaks saarlastele ja muhulastele ning väiksemate saarte esindajatele oli osalejaid Hiiumaalt ja Läänemaaltki.

Seminari moderaator Meelis Juhandi tõdes, et kuigi navigatsioonihooaja eel on kokkusaamisi ja arutelusid korraldatud varemgi, on selline ettevõtmine nii suures mahus esmakordne.

Avaesinejana astus publiku ette Vilsandil elav kirjanik ja laululooja Jaan Tätte, kes, rääkides oma merel juhtunud äpardustest, pani kuulajad mõnigi kord naerma. Kui Tätte ettekande teema oli “Kas meri on inimese koht?”, siis oma esinemise lõpus tõdes ta, et on küll – õigete inimeste jaoks, kes oskavad merest lugu pidada. “Kui oled merel, saad aru, et su elu on kaugelt rikkam sellest igapäevasest elust,” lausus Tätte.

Arutelus harrastusmeresõidu ohutusest ning sellest, mis võiks olla paremini ja kuidas, jagasid oma mõtteid kogenud kaptenid ja purjetajad Mart Saarso, Meelis Saarlaid, Ülari Velviste ja Kristiina Klaos ning Kuressaare gümnaasiumi ujumisõpetaja Juhan Kolk.

Kuna publiku seast võttis aktiivselt sõna Muhu vabatahtliku merepääste seltsi juhataja Madis Rehepapp, kutsuti tema samuti arutelulaua taha.

Juhan Kolgi hinnangul on ohutusest rääkides olulisim probleem puudulik ujumisoskus, mille tõttu eestlased upuvad. Kolk andis ülevaate ka uutest ujumise algõpetusele seatud nõuetest.

Mart Saarso tõdes, et Eestis korraldatavate väikelaevajuhi kursuste tase ei ole paraku piisav. Nii saalis laua taga istujad kui ka publik leidsid, et väikelaevajuhi tunnistuse saanud inimesel jääb kõvasti vajaka praktikast, sageli ei tunta mere-eetikat ega arvestata teiste liiklejatega merel ega sadamas. Ka avaldati arvamust, et sellest, kui pardal on vaid üks mereasjanduses pädevam inimene, ei pruugi piisata.

Korduvalt võeti seminaril üles see teema, et isegi väikelaevajuhi tunnistuse saanud inimesed ei soovi kasutada päästevesti, aastakümneid paadiga merel käinud meestest rääkimata. Vestid on meresõidualusel küll olemas – nagu seadus ette näeb –, ent hädaolukorras ei pruugi enam olla aega ega võimalust neid selga tõmmata.

Kokkutulnud tõdesid, et kõige mõistlikum ja kergem on hakata merekultuuri ja mereohutust õpetama juba laste-
aiaealistele.

Merevalvekeskuse rollist merepäästes rääkis kokkutulnuile keskuse koordinaator Aivo Ammann, maakonna vabatahtliku merepääste tööst andsid aga ülevaate Saaremaaja Muhu vabatahtliku merepääste seltside, Muhu noortekeskuse kaitse- ja päästeringi esindajad ning Karala vabatahtlik merepäästja Tamur Madisson.

Tunnistused said uued vabatahtlikud merepäästjad, samuti anti auhinnad laste joonistusvõistluse “Oleme mererahvas” parimatele.

Mereteemalisele päevale pani meeleoluka punkti Rüütli spaa basseinis lavastatud “laevahukk”. Enesepäästet ja mereohutust tutvustasid merepäästekoolitajad Robert Aasa ja Eimar Täht.

Maanus Masing